Intellektuaalomand (Nädal 6)
Kaubamärk(Trademark) - Kõigile kasulik
Kui minna poodi, et osta endale pudel Coca-Cola-t või siis selle aasta iPhone, on meil kõigil kindel ootus sellele millega me sealt koju tuleme. Selleks, et saaks olla selline kindlus, on meil olemas kaubamärgi seadused.
Kaubamärkide suureks tugevuseks on nende lihtsus. Kui keegi registreerib mõne logo, nime või fraasi jääb õigus selle kasutamiseks registreerijale või siis nendele kelleks on antud selleks õigus. Tänu sellele ongi võimalik tagada, et tarbija teab, kellelt ta mõnda toodet või teenust saab ja kaubamärgi omanikul on seaduslik õigus kaitsa enda mainet ja nime.
Muidugi ei ole kaubamärgid ilma ühegi probleemita. Kuna kogu maailm ei ole sama hoolas intellektuaalomandi kaitsmisega ja kaubamärgi registreerimisel ei ole see automaatselt ülemaailmne võib juhtuda, et see Prada käekott mis sa ostsis turuplatsilt oma viimasel soojamaa reisil ei olegi päris. Õnneks enamus nii-öelda läänemaailmast on sarnasel arvamusel kaubamärgi seadustest, nii et kui sa just kogu oma ostlemist kahtlastel turgudel või Hiina netipoodides ei tee, täidavad kaubamärgid oma ülesannet hästi.
Autoriõigus(Copyright) - Toimiv, mitte ideaalne, vahest vigane
Autoriõigus ehk nn. copyright on üks vanimaid ja lihtsamini mõistetavaid intellektuaalomandi vorme. Kogu protsess on väga loomulik, sest on lihtsasti mõistetav, et loovtöö õigused kuuluvad selle autorile.
Nagu kõik muu intellektuaalomandiga seoses, ei ole see muidugi ideaalne ja läbi sajandite on autoriõiguse seadused edasi arenenud ning seda mitte alati õiges suunas. Autoriõiguste pikkus on aastatega järjest kasvanud ja tänapäeval tänu suurte firmade lobbile[1] võib autoriõiguste kestus ulatada juba üle saja aasta.
Viimase kolmekümne aastaga on tekkinud ka uus mure. Kui keegi trükib raamatu koopia või toodab piraatplaate mõnest filmist, on seadusandlikust poolest väga lihtne leida vastutavat osapoolt. Internetiga on aga asi keerulisemaks läinud. Tänapäeval on sadu erinevaid platvorme, kus igaüks saab enda loomingut ja tihti ka teiste loomingut üles riputada. Vastutus seal leviva autoriõiguste kaitse all oleva kohta on aga juba keerulisem teema. Kui algselt kandis vastutust üleslaadija, siis nüüdseks on nii USA kui ka Euroopa Liidu poolt läbi läinud seadused, mis lükkavad vastutuse platvormile endale[2]. Kuigi autoriõiguste kaitsmise eesmärk võib olla üllas, internetiajastul, kus iga sekund laetakse sadu gigabaite faile üles, on väga raske teha kindlaks, et seadust jälgitakse õiglaselt.
Kuna päriselus pole realistlik, et inimsilm kontrollib üle kõik mis üles laetakse, siis enamasti kontrollib üleslaetut mõni automaatsüsteem. Kui üleslaetud fail on mõni näiteks film või muusika, ei ole see probleem. Probleemid hakkavad tekkima aga siis, kui kontekst on oluline. Osas maailmas on olemas veel nii-öelda õigustatud kasutuse printsiip, et kaitsta inimeste õigusi arvustustele, kriitikale ja ka muude transformatiivsete tööde avaldamisele. Kahjuks tänapäeva arvuti ei saa aru kas filmiklipp või lõik mõnest muusikateosest on üles laetud selleks, et selle kohta midagi välja tuua või siis selleks, et seda lihtsalt levitada. Kuna see kõik käib automaatselt, võetakse mõlemad juhud täpselt samamoodi vahele ja kasutuse seaduspärasuse tõestamine jääb üleslaadijale mitte autoriõiguse omanikule.
Autoriõiguste seaduste suurim mure tänapäeval on see, et need on üles ehitatud suurte autoriõiguste hoidjate kaitseks ja tihti ka dikteeritud nende poolt. Kahjuks niikaua kui suurfirmadel on raha, et tegeleda lobby´ga ei ole lootust, et olukord paraneks ja kohaneks digiühiskonnaga.
Comments
Post a Comment